2019,  aktuaalne,  Annabel,  areng,  blogimine

Häbiasi või kiiduväärt?- Annabeli esimene öö mähkmevabalt ja pulkadeta voodis 2.3 aastaselt

Annabeli esimese pulkadeta voodi saamise lugu

Neljapäeval, 14-ndal veebruaril saime Annabelile oma voodi, ilma pulkadeta. Tegelikult tahtsin talle midagi muud, vaata SIIA, kuid vahepeal juhtus elu ja pidime sellest mõttest loobuma ning mõtlema variant B peale, järelturg siit samast Hispaaniast või Gibraltarilt. Leidsin siis Gibraltari buy and sell grupist ühe IKEA (SIIN) voodi, mis sobib Annabeli tuppa värvi poolest ja ühtalsi selle poolest, et see on madal ja üks äär on ilma pulkadeta, asenduseks käib küll, tulevikus siis mõtleme edasi, millise voodi ja kunas ostame talle.

Ei julgenud mähkmeta last 500€ väärtuses laenatud voodisse magama panna

Enne neljapäeva magas Annabel ühes Mothercare pulkadega voodis, mille Härra sai oma töökaaslaselt laenuks. Laenatud asjaga on see hirm, et see võib A) määrduda B) katki minna ning sellisel juhul pead selle kinni maksma ja too täispuidust sahtliga voodi hinnaks olevat old c.a 500€ ja me ei tahtnud eriti riskida millegagi. Üldse oli see voodi igati suur, kohmakas, raske, ebamugav ja ma ei valiks sellist ise ealeski aga olgu, see selleks! Nüüd on Annabelil oma pisike voodike, kus ta saab magada ja mis peamine, ta saab ise minna voodisse ja sealt hommikul ise välja tulla. Tänaseks on ta seal maganud 3 ööd, täna läheb neljas ja ta pole siiani kordagi sealt hommikul ise välja tulnud vaid endiselt hüüab “Emme” ja siis ma lähen ja võtan ta enda juurde kaissu korraks. Aga oma voodi üle on ta uhke ja õnnelik küll ja koos temaga olen ka mina uhke ja õnnelik.

Uus voodi ja mähkmevaba öö 

Neljapäeval läks ta oma voodisse magama esimest korda ilma mähkmeta (ööseks esimest korda) ja jõudsin isegi FB lehel kelkida, et näed, laps sai uue, pulkadeta voodi ning läks ilma mähkmeta sinna veel magama ka…et huvitav küll, kuidas see öö meil möödub. Mina muidugi pablasin korralikult ja ärkasin ise mitu x öösel üles ja käisin kuulamas/vaatamas, mis ta seal teeb (magas muidugi). Tegelikult ei olnud meil otseselt plaanis teda ilma mähkmeta tol ööl magama panna aga kuna meil oli väike kommunikatsiooni häire, kui nii võib öelda, siis sai ta magama pandud ilma. Õnneks olin ma siiski madratsikatte ka peale pannud eelnevalt. Meie suurim hirm oli, et ta ei ole nõus voodisse jääma ning tuleb sealt välja ja teb seda nii kaua kuni vajub ära kuskil poolel teel meie tuppa või siis ta jääb oma voodisse, kuid kukub öösel põrandale, sest ta kipub rapsima päris palju.

Mis siis lõpuks ikkagi sai?

Meie suureks üllatuseks magas Annabel terve öö piuksugi tegemata ning ärkas üles erakordselt hilja, kell 10! Ega’s mina ka varem üles ei ärganud ning avastan kella alles siis, kui olin telefoni all korrusel laadima pannud, äratust ma endale igapäevaselt ei pane, niigi palun õhtul Taevaisa ja Ristimaarjat, et Annabel ei ärkaks enne kella 08-t. Hommikul esimese asjana läks laps WC-sse, tegi oma häda ära ning läks hambaid pesema! Voodi oli kuiv ja kõik järgnevad ööd on ka voodi kuiv olnud. Tõesõna, ma poetasin pisara- minu väike beebi on nüüd miniatuurne inimene ehk teisisõnu suur laps! Üheltpoolt on see vägev ja põnev, teisalt muudab härdaks ja õõnsaks seest, minu pisike beebi, kellega alles olime ühenduses igatepidi, on nüüd iseseisev väike inimene!

Uhkuse asemel peaksin hoopis häbi tundma?

Vaadake siis, kui mina sündisin, oli veel vana hea Nõukaaeg ja niipalju, kui mina kuulnud olen siis oli tol ajal üheks kehva lapsevanema tunnuseks üle aastane marlides ringi roomav/kõndiv laps ja nii sain ka mina kaasa kodust sellise suhtumise, et üks aastane põnn peaks juba kindlasti käima ise potil või siis vähemasti harjutama seal käimist. Nõukaaeg on asendunud parlamentaarse Eesti riigikorraga ja niisamuti on ka vahepeal möödunud ligi 27 aastat, see tähendab, et tolleaegsed veendumused ja suhtumised on aegunud ja/või asendunud uute hoiakute ning suhtumistega. Täna läheb laps potile siis, kui ta on valmis, mitte siis, kui ühiskond seda nõuab või selleks, et vanematel mugavam elu oleks.

Võtan selle teema üles seetõttu, olen saanud vibe, et Annabeli vanuses mähkmetes olemine viitab kehvale vanemlusele ja sellest avalikult kõnelemine on hoopis häbiasi, mitte midagi, millega võiks uhkustada. Eestimaa on demokraatlik riik ja meil kehtib siin sõnavabadus ja kõigil, kel suud peas ja käed küljes võivad interneti avarustes oma arvamust jagada. Kas seda ka kirjutamata “Hea tava” järgi tehakse, on omaette küsimus. Mina ei lase sellest end heidutada ja ma ei tunne mitte üks gramm häbi oma lapse üle, ei selle üle, et ta siiani mähkmeis on olnud ega ka selle üle, et ta siiani pulkadega voodis on maganud. Viimati, kui Eestis külastasin logopeedi, neuroloogi ja perearsi sain kinnitust sellele, et Annabel on igati normaalne laps, normaalse arenguga ja potil käimine, kõne, motoorsed oskused jms areneb suuremas osas välja lapse kolmandaks eluaastaks ja ka siis veel laps tegelikult õpib ja kõne võib olla puudulik ja teatud häälikuid ei pruugi laps osata hääldada jne.

Millal on õige aeg mähkmetest vabanemiseks?

Siis, kui laps on selleks valmis. Kui ta avaldab ise soovi või tunneb huvi potil käimise vastu. Me tutvustasime Annabelile potti esimest korda, kui ta aastaseks sai, veidi hiljem kuid ta vaatas sellest mööda, ta ei saanud veel aru, mis on pissi ja mis on kaka ning ta ei osanud oma hädasid kontrollida, sel ajal olid muud asjad tähtsamad. Tutvustasin talle uuesti potti ka 1.5 aastaselt ning 2 aastaselt, kuid tulemusteta. Pigem tundsin liigset survet ühiskonna poolt ja samuti tundsin, et minu ootused lapsele olid ebamäärased ja liiga kõrged. Annabel on viimase poole aasta jooksul pidevalt raskelt haige olnud ning ühtlasi oleme me reisinud Eesti ja Hispaania vahet, väikesele lapsele on see vaimselt ja ka füüsiliselt raske. Ma ei ole näinud mõtet sundida oma last millekski, milleks ma näen, et ta pole veel valmis.

See muidugi ei tähenda, et ma oleksin selle teema täiesti unarusse jätnud, pott on majapidamises olnud pidevalt nähtaval kohal ja iga kord, kui mina või Härra WC-sse läheme, kutsume Annabeli kaasa meiega protsessi läbi tegema koos. Kui ta ei tule kaasa siis ei tule, kui tuleb siis teemegi kõike koos. Täna avaldab ta ise soovi minna potile ja tunneb, et mähe on ebameeldiv ja ebavajalik, kuid ka ilma mähkmeteta juhtub ka õnnetusi, mõnel päeval isegi üsna mitu. Oluline on õnnetuse juhtudes säilitada rahu ja mitte väljendada lapse ees pettumust ja nördimust, mõhhitada ja kurjustada, et see asi ei käi nii või , et ta on juba suur laps ja suured lapsed nii ei tee enam, rääkimata sellest, et ei tohiks lapsele öelda, et ta peaks õnnetuse juhtudes häbi tundma. Selliselt käitudes õõnestad sa lapsevanema ja lapse vahelist lähedast suhet ja tõukad lapse hoopis eemale ja õnnetusi hakkab võib-olla hoopis tihedamini juhtuma.

Ma proovin asja võtta vabalt, mul on see võimalus olla lapsega kodune ning ta saab omas rütmis õppida. Mis see mitu korda pükste pesemine päevas siis ära ei ole…kui tuleb tilk püksi siis tuleb ja kui tuleb midagi muud siis tuleb, mina selle pärast oma last häbistama ei hakka. Elu läheb edasi ja 5, 10, 20 aasta pärast ei ole enam vahet…fakt on see, et ega ükski laps püksi tegema ei jää ja lõpuks oleme meie need, kelle mähkmeid meie lapsed vahetama peavad, kui me oleme vanad ja põdurad ja kui meil “õnnetused” juhtuvad! Hihihi Võtke siis ikka läbi huumori asja, eks (:

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga