2019,  ajaviide,  aktuaalne,  blogimine,  instagram

Instagrami küsimused/vastused

Tegin eile Insta Stooris ühe küsimused/vastused vooru ja lubasin vastata postitusega. Õnneks ei tulnud liiga palju küsimusi, samas mõned ikka tulid ja pea kõik ühte ja samma auku- Hispaanias elamine!

ANNABELI ARENG

Paar küsimust tuli Annabeli arengu kohta, niisiis ma alustan temast. Annabel on 2 aastane ja 3 kuune tütarlaps, Täitsa tubli ja julgen öelda, et oma vanuse kohta on ta areng täpselt seal, kus see olema peab. Sööb ise, vahel aitab emmel ka süüa teha, putru näiteks, muffineid, pannkooke, võileiba jne. Käib ise potil 50/50 ja annab oma soovidest märku, uinub rahulikult õhtuti oma voodis, umbes kuu tagasi otsustas, et ta on piisavalt suur laps, et päevaund ta ei vaja enamikel päevadel, vahel kärus ikka jääb, kui pikem jalutuskäik, väljendab ennast üsna selgelt, eriti hästi saame me aru sellest, kui talle midagi ei meeldi…ma usun, et kellelgi siin peres pole antud nii kõrgeid noote, kui talle. Riidesse paneb ise 50/50, jällegi vahel tahab ta väga iseseisev olla ja siis tuleb istub sülle mulle ja palub, et ma ise paneksin teda riide ja siis kallistab mind. Hetkel on ilmselt käimas eale kohane faas, kus ta õpib olema iseseisev, kuid sama on ikkagi emme väike “beebi”, talle väga meeldivad rollimängud, arstitädi mängud, nukuga toimetamised, kaisuloomadega jutustamised ent legomängud, autoga sõit jms.

Talle väga meeldib tähelepanu ja seltskond, selles osas on ta minuga väga sarnane, kuid samas on see vahepeal väga väsitav, sest tihtipeale ta ei suuda üksinda jääda isegi selleks ajaks, kui ma kööki süüa tegema lähen või omaette hädal käin hehe. Räägib ta inglise keeles ja eesti keeles, vahepeal täiesti segamini, kuigi me ise kodus suhtleme omavahel ainult eesti keeles. EI meeldib talle öelda vaid inglise keeles näiteks, kui midagi ei meeldi või ei taha, siis tuleb vastuseks NO ja selge peapööritus. Headööd soovides vastab ta meile alati “Night-Night” või “Goodnight” mitte headööd, ananassi asemel ütleb ta “Pine-apud”, apelsini ja õunamahla asemel ütleb “applejuice”, šokolaadikook on tal “chocolate-cake” jne Eesti keeles ütleb ka sõnu, mingi aeg ma isegi kirjutasin neid üles, kui jõudsin kuskil 60 sõna kirja panna, mis puusalt meelde tulid, jätsin pooleli miskipärast. 3-sõnalisi lauseid ikka kõneleb aga pigem ma ütleks, et ta ei oska sõnu siduda lauseteks. Ta ütleb näiteks: “Issi, poodi, banaani, bussiga, koju” mitte “Issi läheb poodi banaani tooma ja tuleb bussiga koju”. Novot ma arvan, et see teema sai nüüd ammendatud.

HISPAANIA

Hispaanias elamise ja ilma kohta tuligi kõige rohkem küsimusi, näiteks mis tunne on, kui väljas on soe, ka detsembrikuus, veebruarikuus ja üleüldse aastaringselt. Siin elamise NUMBER 1 ent samas ka KÕIGE suurem + on KLIIMA! Eelmisel aastal samal ajal ma veel elasin Annabeliga Eestis ja mäletan väga selgelt, seda pimedust, lörtsi, libedust, pori pritsimist, riiete selga kuhjamist, plusskraade ja miinuskraade vaheldumisi ning sellest hallist ilmast põhjustatud väsimust ja tülpimust. Siin seda ei ole, võin käsi südamel öelda, et ainuüksi päikese pärast tasub siia elama tulla tegelikult, see annab lihtsalt nii palju juurde! Hetkel ongi meil näiteks kraadi õues keskmiselt 14-18 ja vahepeal kütab päike 20 kraadiga nii, et tekib soov lausa ujuma minna. Kella 08-st hommikul on üliselt juba väljas valge ja kuskil 19 paiku läheb pimedaks ja kui Eestis on päike väljas ühel päeval kolmest või isegi harvemini siis siin on vastupidi…pigem on päike taevas säramas 9 päeval 10-st.

Mina jah olen omaette nähtus ja eksemplar siin, kes ei suuda ainuüksi päikesest rõõmu tunda, mul on vaja midagi enamat, ma tahan tunda arengut, tahan käia tööl või töötada kasvõi kodus, ma vaja seltskonda ja tasakaalu. Ma olen enam kui kindel, et kui me oleks enda eludega veidi paremal järjel, mitte ainult rahalises mõttes, siis oleks meil siin täitsa tore. Me saakski 4 x aastas käia pikkadel nv-del Eestis, 2 x pikematel reisidel, saaks lubada endale erahoidjat või Annabel käiks erahoius, mina teeksin freelancerina kodust tööd või pigem eelistaksin ikka kollektiivi minna ja tutvuda uute inimestega, et tekitada endale mingisugune tutvusringkkond, käia kordamööda väljas oma töökaaslastega või maksta hoidjale ning minna koos deitima. Sellisel juhul ei keerleks meie elud niivõrd selle ümber, kuidas üleüldse toime tulla kuust kuusse ega tekiks tuliseid vestluseid teemadel, kus üks on hullumas, kuna rabeleb mitme eest ja on läbi põlenud ning teine tunneb end kodus kõige saamatuma inimesena, sest käed, jalad on küll küljes aga midagi teha nendega ei saa….peale koristamise ja küpsetamise muidugi.

Õnne ei saa raha eest osta- saab küll!

Teate seda väljendit “Õnne ei saa raha eest osta?” Olles siin nüüd peaaegu, et aasta elanud, pean ütlema, mingisuguse õsa õnnest siiski saab raha eest osta või pigem õnne ja mugavust, mis omamoodi võrdub jälle õnnega. Ma tean, kuidas see külab, uskuge mind, kuid samas usun, et minuga nõustujaid on üksjagu…ka vaikimine on nõustumine, nagu öeldakse. Kui meil oleks võimalusi, ostaks me auto, et saada punkist A punkti B kiiremini ja mugavamalt koos lapsega (poeskäigud näiteks), teiseks käiks autoga nädalavahetuseti kusagil kaugemal mägedes või linnades uusi kohti avastamas ning end tuulutamas, kui meil oleks soodsad võimalused siis mina ei peakski üldse vaevama oma pead Gibraltarile tööle saamisega vaid me paneks Annabeli hoidu ja mina saaksin oma unistusi realiseerida kodust tööd tehes. Kui meil oleks olnud võimalus, oleks me juba ammu eelmisest korterist vehkat teinud ja kuskile paremasse kohta kolinud, Aga teate ka ju seda väljendit, et oleks on sama hea, mis poleks?

Lugesin kuskilt, et “pidevald rahateemalised tülid on suhte surm.”(nõustute?)

ja et

“Paljud suhted purunevad just peale laste sündi, esimese 3 aasta jooksul.”

Meie ju tulime tegelikult Eestist siia selleks, et parandada oma elukvaliteeti, et karjääriredelil üles ronida ning et tulevikus lisaks pere loomisele, soetada ka oma kodu. Me olime juba enne siia kolimist kriitilises seisundis, sest me olime alles saanud lapsevanemateks, üks käis tööl, teine täiskohaga koolis, praktikal, lisaks veel tööl, kodus oli kasvamas pisikene ilmaime, aega üksteise jaoks vähe, pidevalt ülekoormatud, pinges, öötunde naeruväärselt vähe, kohustusi naeruväärselt palju ja siis selle virrvarri keskel võtsime otsuse kolmekesi välismaale elama minna. Ja nii me tulimegi, lootes, et nüüd kõik muutub…me hakkame elama paremat elu ja võluväel haihtuvad probleemid ning perre saabub õnn ja rõõm ning rahu. Reaalsuses läks olukord vaid hullemaks, sest tuguvõrgustik kadus ära ning toetavaid sõpru ning lohutavat pere polnud enam varnast võtta, olime meie kaks koos Annabeliga võõras ühiskonnas, teistsuguses kultuuriruumis, kus minul on võrdlemisi keeruline leida tööd teiselpool baarilette ja Härral lasub väga suur vastutus meid üksipäini siin üleval pidada. Lisaks täiskohaga tööle tuleb ta õhtuti koju meie juurde ja ka meie vajame temast tükikest, sest me oleme üksinda kodus päevad läbi, meil on igav, tahame ka suhelda ja mängida kuulda uudiseid Gibraltarilt. Ei ole nii, et lähed 27 aastaselt keset päeva välja oma 2 aastase lapsega Hispaaniasse, kus keegi inglise keelt ei kõnele ja hakkad endale sõpru otsima.

Vastuseks sellele, kas mina olen ainukene depressiivne pereliige või tunneme me mõlemad Härraga seda hingelist koormat siis ei, ma ei ole ainukene. Härral on samamoodi, omamoodi raske, tema lihtsalt ei räägi sellest palju ja hoiab pigem enda teada asju, nii nagu ühele tüüpilisele Eesti mehele ikka kohane on.

Eesti tulemise mõtteid mõlgutame, kuid oleme võtnud enda jaoks eesmärgi tegeleda ühe asjaga korraga. Hetkel on oluline Annabeli tervis ja heaolu, seejärel minu kooli lõpetamine, mille tarbeks on mul vaja segamatult õppida, varsti on jõustumas Gibraltaril Brexit, mille mõjust me veel täielikult aru pole saanud….ehk mida see meile tähendab ja no siis on juba käes maikuu, Härra sünnipäev, minu ema ja üde tulevad meile siia külla, ilmad lähevad iga päevaga aina soojemaks, meil on üliilus kodu, võib-olla ma leian vahepeal endale (unistuste)töö (siin või seal, kes teab?!) ja nii see eluke meil veereb…

Loodan, et kõik küssad said nüüd vastused ja kui teil jäi midagi veel õhku rippuma või tahaks miskit küsida siis kirjuta mulle anonüümne kommentaar või võta ühendust muul moel (Sotsiaalmeedias näiteks) 🙂

Päikest! (: (Täna küll sadas vihma, kuid see ei morjenda mind absoluutselt, sest ma tean, et homme paistab jälle päike)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga