2019,  blogimine,  töö

Kas sind on kunagi koondatud? Aga lahti lastud?

Kas sa oled kunagi mõelnud, et sinu ebaõnnestumistel on mõni kindel põhjus? No üks variant on see, et oled ise probleemne- laisk, tüürid sihitult elus, lohakas, kohusetundetu jne ja teine variant on see, et asjade kokkulangevusel on tabanud ajutine või ka pikemaajaline “ebaõnn” ja asjad lihtsalt ei suju. Ma olen oma ebaõnnega juba pead kaotamas ning väikestviisi hakkan uskuma, et on ka kolmas tee…needus!

Olen kuulnud jutte, kus inimesed, kes mittemillesegi ega kellesegi ei usu ent jäädes raskelt haigeks (nii haigeks, et ka tänapäeva meditsiin ei aita) pöörduvad nad viimases hädas jumala/(te) poole ning hakkavad nn. usklikeks. See tähendab, et kui tõesti on inimesel juba häda käes, hakkab ta uskuma, mitte ainult jumalasse vaid ka muudesse ebamaistesse asjadesse või olenditesse, näiteks needustesse, nõidadesse, ravitsejatesse, religioonidesse, UFO-desse, numbrikombinatsioonidesse jne. Ma siin hakasin mõtlema, ehk peaks ka uskuma hakkama millessegi või kellesegi, kasvõi näiteks iseendasse alustuseks aga kuidas taastada usk endasse, kui see pidevalt mutta taotakse elu enese poolt?

Detsembri alguses leidsin ma endale Gibraltaril esimese töö, väikeses finantsettevõttes kontori administraatori/juhiabi rollis. Ma olin põnevil ja ootasin igat päeva tööl, minu tööülesanded olid mulle põnevad ja ma võtsin asja täie tõsidusega ning mulle väga meeldisid mu töökaaslased ja ülemused-siiani meedivad. Tõotas tulla väga põnev teekond, kuigi ettevõtte paljud töövõtted ning -vahendid olid minu jaoks isiklikult iganenud. Näiteks kasutati seal vahast pitsereid, prinditi välja meilivahetus ning hoiustati kaustades, kasutati lauatelefonidel sõnumi jätmist, kus sõnumi lõpus oli vaja telefoninumber jätta, millele tagasi helistada ning see, kes sõnumi sai, pidi kuulama seda oma 2-4 korda, enne, kui terve telefoninumber üles sai kirjutatud #ajaraiskmissugune ja no neid asju oli mitmeid, mis minu jaoks tundusid pärist olevat koopainimeste ajastust kuid sellegipoolest oli lõbus ja põnev ning ma tundsin ennast olulisena.

Varem nägin sellist asja vaid game of Thrones-is 🙂

Teisipäeval, enne lõunat, kutsus direktor mind nn. vaibale ja läksin sinna teadmisega, et hakkame rääkima minu väljaõppest, koolitustest ja muust säärasest, kuid lahkusin sealt toast hoopis pisarais ja töötuna. Miks? Kuidas? Mis juhtus? Kõik oli nii hästi ju? Ja oligi, kõik oligi hästi ja sestap tuli see teade minule täieliku šhokina ning kogu mu enesehinnang, uhkus, rahulolu, õnnetunne-kõik varises kokku loetud minutitega, mil nad selgitasid mulle, miks nad mul minna lasevad. veidike kehva ajastus oli ka muidugi, enne lõunat hommikul…mitte tööpäeva lõpus. see tähendas seda, et hoidsin end lõunani tagasi ja siis kimasin esimesse inimtühja autoparklasse ja lahistasin tund aega nutta seal. Helistasin Härrale, kes kuulis tükk aega vaid nuuksumist ja arvas, et keegi on lahkunud meie seast. Helistasin vanaemale ja tema kuulis ka esiti ainult ulgumist ning küsis, mis Annabeliga juhtus. Oeh! Tahate ka teada kindlasti, miks siis selline otsus tehti?

Üksikasjadesse ma kahjuks laskuda ei saa kuid nad seletasid mulle, et ma olen suurepärane, kuid tänu ootamatuteke ja rasketele aegadele ettevõttes, ei ole neil aega mind koolitada ning nad vajavad kohalikku multitalenti, kes oskab nii raamatupidamist kui ka ettevõtte juhtimist ning teeks administratiivset tööd ka veel selle kõrvalt, paralleelselt. Minu otsene ülemus, kes peale vestluseid minu kasuks otsustas, poetas ka koosolekuruumis pisara- nad olid päev enne arutanud, kuidas ma võiks neile kasulik olla ilma “koondamiseta” kuid paraku ei leidnud nad võimalust, kuidas mind palgal hoida järgmised pool aastat, kuniks nad end raskustest välja siplevad. Kuu tagasi, kui nad mu tööle võtsid, ei teadnud nad veel, mis olukorras nad on ja kuna personalijuht oli tervise tõttu eemal siis minu palkas ettevõttes üldse direktor, kes tol hetkel ei osanud sellist asja ka ette näha.

Kogu paberitöö on juba tehtud ja palka sain ma tänase seisuga, kuigi viimane tööpäev oli teisipäeval. Kurb, õnnetu, olukorra peale solvunud, pettunud, vihane- need ja veel mitmed emotsioonid valdavad mind hetkel ja enesehinnang muidugi sai ka paugu kirja. Ma olen jälle punktis 0! Kuidas ma siit nüüd ära saan? See on uskumatu, kuidas ühe hetkega variseb päris suur osa elust lihtsalt kokku! Ma olin teisipäeva hommikul veel võrdlemisi rahul oma ja meie eluga üldse siin. Annabel oli küll haige aga see ju on mööduv nähtus ja mind lohutas teadmine, et me oleme kohe kolimas, ma leidsin Annabelile imetoreda hoiu ja meil on nüüd 2 sissetulekut, mis võimaldavad meile seda kõike- tasakaalustatud elu ning me sihime stabiilsuse poole!

Hetkel on meid tabanud jälle krahh, lisaks sellele, et Annabel on pikalt haige, oleme taas 1 palga peal seega me ei saa lubada endale Annabeli hoidu, me saame vaevu kolitud, seda tänu raha hoidmisele ja abile ning ma alustan taas uue töö otsinguid. Nüüd olles taas näoli mudasse kukkunud, on seda jälle raskem naerusuil läbi teha.

Kas sind on koondatud? Lahti lastud? Miks ja kuidas sellest välja tulid emotsionaalselt?

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga