2019,  aktuaalne,  Annabel

Kui tüütu-laps on koguaeg haige!

Kui vanemad käivad mõlemad tööl ja lapsel on üle nädala kerge nohu ja köha ning seetõttu lasteaeda minna ei saa siis muidugi on see tüütu kuid eelkõige, minul näiteks, on kahju lapsest ja ühtlasi on mul trots, ma ei tea isegi kelle või mille peale aga no kuidas see võimalik saab olla, et üks (tuhanded lapsed) laps pi-de-valt haige on. Kes, mida, kus valesti teinud on? Kas mina olen halb ema, et ma lapse varakult 2-3 aastaselt lapse aeda panen? Kas need lapsevanemad on pahad, kes oma tatiseid lapsi aeda viivad või on ühiskond loonud meie lastele halvad tingimused, kus elada ja olla? Kas asi on toidus, mida sööme või on süüdi arstid, kellele end ja oma lapsi usaldame? Kas keegi on üldse süüdi või on see kõik paratamatus? Sellised juhul tahaksin teada, kuidas saadi hakkama varem?

Lugesin äkki rahumeelse vanemluse grupist mingiaeg, kus (vist) oma ala spetsialist rääkis, et laste immuunsussüsteem on nn lasteaiakõlbulik alates 4 ning isegi 5 aastaselt ALLES ja veel parem, kui emad ja/või ka isad oleksid oma lastega kodus kuni koolini ja teeksid eelkooli ise läbi lastega seega need, kes plaanivad siin lähiajal lapsi saada, tuleks mõelda ka pedagoogi ameti peale. Küll siin räägitakse, et süüdi on vakstiinid, mis teevad lapsed haigeks, süüdi on tänapäeva toit, süüdi on nutiseadmed ja tänapäeva H2O. Ma tean perekondi, kus au sees on ainult ökoloogiline, puhas toit, tean perekondi, kus vaktsiinid ei ole au sees ja tean ka neid, kus vaktsiine tehakse, tean peresid, kus kõik pereliikmed on veganid, k.a lapsed ja tean peresid, kus lastel on keelatud igasugune nutindus (telekas, arvutis istumine, telefonis multikate vaatamine jne) aga teate mis? Lapsed on ikka ühtemoodi haiged, vahet ei ole, millises keskkonnas nad elavad, kuidas neid on kasvatatud, kas on vaktsiinid tehtud või pole, kas söövad kommi või kaalikat, vaatavad multikat või ei vaata ja kui see kellelegi veel üllatusena tuleb siis polnud need lapsed ühti vanal (toredal) Nõukogude ajal tervemad ja elu “ilusam”, kui praegu. Jah, ma toon selle väite siin välja, kuna mulle on öeldud, et kolhoosi-sovhoosi aegadel, kui sigu tapeti ning oma aia kartulast söödi, olid lapsed õnnest rõõsad ja tervis, kui purikatel, korras.

Eestis saavad lapsevanemad oma võsukestega kuni kolmanda eluaastani kodus olla, see on privileeg, millest siiski paljud osa ei saa, kuna ühe palgaga ei ela ära. (Seda juttu, et selle peale oleks pidanud enne laste saamist mõtlema, ma vabandust väga, kuulata ei soovi). Gibraltaril aga on seaduses ette nähtud, et lastega saab kodus olla vaid ema (isadel see võimalus puudub) ning emapalgaga saab riigi poolt kodus olla, 16 nädalat (lugesin ise kohaliku seaduse regulatsiooni läbi) ja üleüldse kodus saab olla, kui ma õigesti sain aru 29 nädalat lapsega, mis on 7.5 kuud. Nõnda on tegelikult ka mujal maailmas need asjad reguleeritud, näiteks Austraalias, Inglismaal, USA-s jne. Mina ei tea ühtegi teist riiki, kus saab nii kaua vanemapalka, selliseid lapsetoetusi, nii kaua lastega kodus olla. Annab ehk natukene mõtlemisainet.

Homme on Annabelil 09.40 arst ja ma vannun, et kui keegi ei ütle, mis mu lapsel viga on, et ta viimased paar kuud (tegelikult kauem juba) koguaeg haige on siis saab minust nende tohtrite suurim õudusunenägu ja halvimal juhul ma söön kellegi ära. Ma põhimõtteliselt EI MÄLETA seda päeva, kus Annabel ei köhinud, mil ma ei pidanud tal tatti ninast välja pumpama, lapsel polnud palavikku, täpikesi nahal, ta ei oksendanud jne. Nüüd oleme me mõlemad Kristjaniga tööinimesed ja olgu, muidugi on see ka tüütu, kui laps pidevalt haige on aga sellest olulisim on fakt, et 2 aastane laps pidevalt piinlema peab, sest olles nakatunud ülemiste hingamisteede viirusesse või põdedes oksendamisviirust, on lapse elukvaliteet neil aegadel ju oluliselt kehvem ja magada ei saa korralikult ja selle tulemusena kimbutab ka üleväsimus, mitte ainult last vaid meid kõiki ja mõelda vaid, tööl tuleb ikka edasi käia. Eestis ma ei tea, kuidas see välja näeb ja kui arusaajad ning mõistvad on tööandjad aga siin Gibraltaril näiteks ei lastagi vanematel lapsega haiguslehele jääda, sest see olevat ebaaus neile, kel lapsi pole! Kuidas? Ma ei mõista, kuidas saab haige lapsega kodus istumine olla “lulli löömine” või “puhkus” ? Aga olgu, teine riik, teised seadused! Küsisin, et mis siis saab, kui laps jääb haigeks ja vaja kodus istuda, vastati, et tuleb leida arst, kellele see näitemäng korraldada ning selgeks teha, et lapse asemel olen MINA hoopis haige ja too siis kirjutab mulle haiguslehe. Kuidas ma seda üldse haige lapse kõrvalt teha saan? OMFG! Midagi rumalamat pole ma elusees kuulnud! Ausalt ka!

Minu ettevõttes öeldi põhimõtteliselt, et kuna meid on kontoris vähe ja kõik asendavad kõiki siis lapsega koju jäämine ei ole soovitatav. See tähendab seda, et kui Annabel haige on, mida ta on olnud juba mitmel korral, peab Kristjan temaga koju jääma ja selgitama seda olukorda enda ettevõttes. Ma kujutan ette, et me läheme homme arstide juurde, kes lõppkokkuvõttes ütlevad meile, et lapsel on ülemiste hingamisteede põletik, kirjutavad antibiotsid ja saadavad koju. kuna mul ei ole “soovitatav” haiguslehel olla siis Kristjan jääb Annaga koju ja mina lähen raske südamega tööle. Kui öösiti magada ei saa ja last peab põetama ning kaisutama jne siis kedagi väga ei huvita, tööle tuleb ikka hommikul minna. Fain, korra kvartalis elab ikka üle, nädal aega magamata, unetunde lünklikult 3, lähed rasvaste juustega, ilma meigita, tiigripalsami haisusena tööle ja teed oma asja ära AGA kui seda tuleb pidevalt teha? Kuidas see jätkusuutlik on? Ühel hetkel on ju vaja kõigil tööle minna, kas pole? Muideks, tuli meelde, et mu töökaaslased rääkisid, et tööandjad Gibraltaril eeldavad, et sul on suur pere ja palju lapsehoidjaid, kes on kodus, kui laps/(ed) haige/(d) on. Küsisin, et mis saab siis, kui ei ole suurt pere ja hoidjaid varnast võtta? No sel juhul tuleb palgata erahoidja, KES HAIGET LAST HAKKAB HOIDMA, et vanemad tööl saaksid käia! Vot nii käivad siin need asjad!

Aah, mu pea on paks! Ma ei suuda välja mõelda, miks Annabel pidevalt haige on. Esimesed 2 aastat ta elust (olgu, 1 aasta ja 11 kuud) oli ta praktiliselt terve. Tal oli Noro viirus teisel elukuul, ma pakun, et seetõttu, et meil käisid pidevalt külalised ja eks sealt see tuli. Aastaseks saades olime Annabeliga haiglas kuna tal oli väga kõrge palavik ja ta oksendas ning paaril korral oli tal kerge nohu, köha pole tal enne 1a 11 kuud olnud kordagi. Peale seda, kui Septembris Eesti tulime, on Annabel praktiliselt üle nädala haige, Hispaaniasse tagasi tulles oli Annabel samuti haige, kuigi ta hoius veel siis ei käinud ja Eestis me ka oma kuu aega ei käinud lõpus. Ma olen nõutu, kogu selle haiguste ja muu kiire ja ebastabiilse elukorralduse juures ma jõuan iseennast süüdistada meie hädades, jõuan Härrat süüdistada kõiges, ühiskonda, tohtreid jne. Keegi peab olema süüdi ju, kurat! Või ei? Ikka ise süüdi? keegi pole süüdi? Mis siis saab? Olgu öeldud, et Eestis elades käiksin masamuti tööl ja olgu ka öeldud, et ma tean perekondi, kus ka 3 aastased ning vanemad lapsed on pidevalt haiged ja jäävad lasteaiast koju. Kurb, kui lapsed koguaeg haiged on, millal nad siis oma eludest rõõmu ka tunnevad?

Rääkige nüüd ausalt, kuidas teie peres lood on? Kui tihti on laps/lapsed haiged? Kui tihti tuleb teil võtta haigusleht, et lapsega koduseks jääda? Kuidas suhtuvad sellesse teie tööandjad?

5 kommentaari

  • Getter

    Sa kirjeldasid nagu minu last, me hakkasime lasteaias ka käima ja oktoobris jäi haigeks ja kuni detsembri lõpuni oligi. Enne seda, oma kahe eluaasta jooksul polnud kordagi haige olnud. Saime spetsialisti juurde ja tuli välja, et entero viirus, paragripp ja veel lisaks mingi hingmisteede haigus. Saime antibiootikum peale ja tilgad ning LÕPUKS tundub tunneli lõpus valgust olevat. See periood oligi eelkõige kurnav lapsele, sest need köhimishood oli päris retsid ja magada oli raske. Ma loodan ka, et uus aasta algab veidi kergemalt ja ehk nii hull haiguste laine ei taba, sest sügisel olime ka mehega haiged koos lapsega põhimõtteliselt terve selle perioodi, et ei olnud väga tore. Õnneks teavitati täna, et lasteaias nüüd tuulerõugete liikvel ja meil rühmas ka, et noh on mida oodata😀

  • yavanna111

    Nö old saying, et esimene aasta kollektiivis olles ongi laps üle nädala haige. Ei ole midagi parata kahjuks vist, tuleb see tüütu aeg ära kannatada lihtsalt 🙁 Siin Hispaanias ei pääse kahjuks ka sellest, kuigi ma ise lootsin ka alguses et parem kliima, rohkem d-vitamiini jne. 😉

  • Jana

    Tere,
    Meil oli ka laps kogu aeg haige. Algas asi siis, kui panin ta 1.3-aastaselt esimest korda hoidu. Esimese nädala lõpuks helistati ja öeldi, et lapsel palavik 39. Tulge järgi. Ja siis läks lahti. Septembrist uue aastani oli lapsel üle nädala palavik ja 39-40. Olin temaga 4 korda haiglas. Neli kuuri antibiootikume ja lõpuks, kui ma keeldusin haiglast lahkumast enne põhjuse leidmist, leiti, et lapsel on kõrvad mäda täis ja tuleb panna šundid. See kõik toimus Belgias. Kui tulime jõuluks Eestisse ja tegime proovid, siis arst imestas, et palavikku ei ole. Palavik tekkis paar päeva hiljem ja jälle 39, ise alla ei lähe ja jälle antibiootikumid. Kui julgesin küsida, et millal uuesti lasteaeda, siis soovitas arst last kuu aega kodus hoida, mis muidugi ehmatas ära. Aga lõpuks võtsime hoidja ja laps oli suveni terve kui purikas. Saime mõlemad tööl käia. Laps läks uuesti lasteaeda neljaselt ja no täiesti teine lugu.
    Jõudu soovides,
    Jana

    • seeeiolemuinasjutt

      Aitäh sulle Jana, et jagasid oma lugu! Loen ja imestan ikka. Süda valutab nende pisikeste pärast. Meil on hetkel nüüd laps paar nädalat terve olnud…ei julge teda kuskile panna aga koduseks ka ei saa ega ausaltöeldes tahagi jääda. Mis see lahendus on, ei tea veel. Kuidas hoidja saite? Täiskohaga hoidja siis? Meil puudub igasugune kogemus hoidjatega siiani 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga