2019,  aktuaalne,  blogimine,  emadus,  lapsevanemlus,  vanelmus

Sünnitusmajast ei lahku vaid lapsega, süütunde saad kauba peale

Kui ma 2016 aasta oktoobrikuus oma esimese lapse ilmale tõin, ei teadnud ma, mis mind ees ootab ja milliseks edaspidine elu kujuneb. Ma ei teadnud lapsevanemaks olemisest mitte midagi, kellelgi minu lähitutvusringkonnast polnud veel lapsi ja nad ei planeerinud neid ka lähiajal saada. Üsna pea sai selgeks, kui oluline on lapsevanemate kommuun, erinevad foorumid, grupid ja rühmad, kus sai avameelselt jagada kõike lapse kasvatamise ning arenguga seotut ning küsida abi, nõuandeid või leida sealt lohutust, kui olin lapsevanemana kinni jooksnud. Algul tundus see kõik väga tänuväärt ja ma olin uhke ent õnnelik oma uue “rinnasildi” üle- ema, lapsevanem!

Mida aega edasi, seda rohkem tundsin, et pean hoopis eemalduma neist gruppidest ja üleüldse ei tahtnud ma lapsega seonduvat kuskil jagada, veelvähem nõu küsida, sest ma kartsin saada kaasvanemate, emade käest vastukaja. Miks? Lohutust, nõu, abi ja kokkuhoidmist on lapsevanemate, eelkõige emade kommuunis järjest vähem ent näpuga näitamist, oma arvamuse peale surumist, kasvatusmeetodite pealesurumist, laitmist üha rohkem. Selline käitumine minu jaoks tuli absoluutse üllatusena ja muidugi tegi ja teeb see mind siiani ääretult kurvaks. Me oleme kõik emad, lapsevanemad ja suure tõenäosusega me kõik armastame oma lapsi jäägitult, kuid miskipärast see, kuidas sa oma lapsi kasvatad, mis sa neile selga ja jalga ostad ja kas otsustad neid vaktsineerida või mitte, defineerivad sind kuidagi inimesena ja sind lükatakse omamoodi nähtamatusse lahtrisse, kus sul on pooldajad aga ei pääse kuidagi ka vastastest ning sa pead justkui hakkama piltlikult öeldes sõdima oma vastastega ja põhjendama oma valikuid ja otsuseid lapsevanemana lõputult ja ikka leidub keegi, kes tembeldab sind “halvaks” vanemaks.

Peale seda, kui ma olin ise tunnistaja sellele, kuidas kaasemasid kutsuti nende turvavarustuse valikute tõttu oma laste mõrvariteks ja nägin pealt, kuidas vaktsiiniga seotud teemad ületasid igasugused inimlikuse piirid, otsustasin end lahti kiskuda sellest kommuunist ja edasi liikuda kasvõi üksi. Mul on välja kujunenud mõned üksikud inimesed, kellega ma arutan pere, laste ja hingeelu teemadel, sest eks need kõik käivad omamoodi käsikäes. Siiski on mul vahepeal tunne, et lapse kasvatamine on nagu sport, kus lapsed on rallisõitjad, laskesuusatajad, mägironijad, tennisistid, maletajad jne ja kokkuvõttes võidab see, kelle laps on kiirem, arukam, tervem, tublim, sõnakuulelikum, “ohjes”, kõrgema IQ-ga. Väga tavalised on omakeskis küsimused, “Kas sinu laps räägib piisavalt?” “Meie pesamuna hakkas 5 sõnalisi lauseid kõnelema, mida sinu laps teha oskab?” “Minu lapsel on lauakombed selged ja lisaks käib ta juba 2 kuud ise potil ning magab suurte laste voodis, millal sinu laps seda kõike tegema hakkas?” “Kas sa ei arva, et selles vanuses laps peaks juba ise tegema seda ja teist?” Mulle tundub, et su laps on pisut arengust maha jäänud, mis sa arvad?” “Millise nn kasvatus- reglemendi järgi sina oma last kasvatad? Meie laps on Montessori laps ja oleme väga uhked selle üle!” “Kuhu kooli plaanid lapse panna? Meie oma läheb eliitkooli!”

Isegi, kui vanemad ei lähe otse üksteise käest küsima või “teaduslikke” fakte ümber interpreteerima, a la sel teemal, kuidas kaisus magavad lapsed on intelligentsemad, kui need, kes magavad eraldi tubades või et rinnapiima lapsed on kõrgema IQ-ga kui need, kes saavad pulbripiima, teevad nad seda hea meelega käies ümber nurga või siis lasevad sõrmedel usinasti tööd teha, avaldades oma arvamust taaskord mõnes kommentaariumis või foorumis. Ausaltöeldes on see kurnav ja väsitav! Ma ei mõista seda ja ma ei mõista neid lapsevanemaid, kelle käsi tõuseb rahuliku südamega teise lapsevanema suunas kirjutama või ütlema julmusi ning õudusi, mis võivad teise hinge jätta märgi maha.

Teised lapsevanemad ja emad ei ole aga ainukesed kritiseerijad, seda teevad tihtipeale ka lastetud inimesed ja mis veelgi kurvem, oma enda vanemad. Meid, lapsevanemaid niigi saadab süütunne suuremal või vähemal määral….kes unistas ise sünnitamisest, kuid saatuse tahtel tuli laps keisriga, kes soovis anda rinda aasta, kuid sai seda teha vaid paar kuud, kes tahtis olla parim lapsevanem lapsele, kuid sattus hoopis sünnitusjärgsesse depressiooni näiteks jne -see kõik juba tekitab paratamatult süütunnet emas, et ta pole olnud piisavalt hea ema oma lapsele ja kui sellele nüüd lisada veel ühiskonna poolt külge poogitud ebakindlus ja vanematelt tulenev surve ja õpetussõnad, mis on küll tihtipeale mõeldud nõuandena edasi andmiseks ja abistamiseks, kuid välja kukuvad teisiti, siis mis toimub lõpuks selle ema sees, tema peas ja hinges?

Mina tundsin omamoodi survet juba siis, kui olin alles lapseootel. Ma olin väga emotsionaalne ja suure õnnega kaasnes ka suur hirm lapsevanemluse ees ning kahjuks ei saanud mina vanemate poolt suurt lohutust selles osas vaid pigem süvenes minu hirm eesootava elu ees veelgi. Lapse sündides olid kõik pisarateni liigutatud ja õnnelikud ning igati toetavad ja abistavad, kuid mida suuremaks kasvas beebi, seda vähem tunti huvi tema vastu ning rohkem hakati tähelepanu pöörama minu kasvatusmeetoditele ning seoses sellega võrdlema neid 25 aasta taguse aja ning meetoditega.

Täna olen ma endale valinud selle tee, et ma blogin oma perest ja beebi- ning lapsega seonduvast, sinna alla kuulub areng, toitumine, mängud ja muu säärane ning ma pean arvestama sellega, et minu kirjutatu, avaldatu võib pälvida teatud gruppide ja /või inimeste tähelepanu ja sellega seoses võin ma saada ka negatiivset tagasisidet, olen saanud ka muidugi. Kuigi ma pole sellele kõigele 100% immuunne siis kasvab mu nahk iga päevaga paksemaks ning ma sisendan endale, et ärritumine või kurvastamine sel teemal ei anna mulle ega mu lapsele täna ega ka tulevikus mitte midagi, pigem õõnestab see minu enesekindlust veelgi.

Pean tunnistama, et koduseinte vahel olen ma päris habras lapsevanem, kuna ma meeletut enesekindlust ja suurt eeskuju kodust kaasa ei saanud, olen ma tihtipeale segaduses ent ei tea, kuidas olla või mida oma lapselt oodata. Õnneks on tänapäeval palju kirjandust sel teemal ning oma ala spetsialistid ning terapeudid ja arstid jagavad ka lahkelt tasuta nõu vanemluse teemadel, mis aitavad enda, kui lapsevanema ootuseid ja ka kohustusi kergemini sõnastada. Kuigi ma pole ligilähedalegi ideaalne ja eeskujulik lapsevanem ja selle lühikese ajaga ma olen juba mitmeid kordi enda vanemlikes otsustes kahelnud või pettunud endas, püüdlen ma siiski teadlikku- ja rahumeelse lapsevanemluse suunas ja proovin igal sammul ennast kõrvalt jälgida ning analüüsida ning seeläbi vältida tulevikus selliseid olukordi, mis mind nördimuseni viivad.

Ühtlasi olen ma mõistnud, et alates sellest hetkest, kui lapsevanemaks sain, on minu valikud ja otsused lapsevanemana paratamatult nii ühiskonna, ümbritsevate inimeste ja ka oma vanemate pingsa luubi all, sellest pole pääsu, kuid sellega seoses olen avastanud enda jaoks hea lapsevanema hacki- esiteks tuleb hoiduda foorumitest, teiseks tuleb enda arvamus jätta oma teada…kui oled vakstineerimise poolt, ole selle poolt kapis, proovi vältida vestlusi, mille põhiteemaks kujuneb sinu lapse areng või arengupeetus ja vanemlikud oskused või jällegi oskamatus olla hea lapsevanem. Ma armastan oma last jäägitult ning ma kasvatan teda suuresti enda sisetunde järgi ja kõik muu tuleb jooksvalt.

Elagu emadus! Elagu lapsevanemlus! (:

Foto: Marimell

Lõppsõnaks jätan teile viitena siia paar artiklit Pere ja Kodu ajakirjast, mis mind kõnetasid, seoses lapsevanemate ootustega laste suunas ning süütundega, mille saame kaasa juba sünnitusmajast.

Ühe leiad Pere ja Kodu veebruarikuu trükinumbrist või klikkides allolevale lingile:

http://perejakodu.delfi.ee/ajakirjalood/lapsed-pole-sundinud-siia-ilma-et-taita-vanemate-ootusi?id=85295649

Teise leiad siit:

http://perejakodu.delfi.ee/peresuhted/sa-pead-olema-superema?id=83461539

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga