2019,  aktuaalne,  blogi

Olime juba peaaegu teel eesti, kui…

Umbes 3 kuud tagasi võtsime vastu otsuse kolida Eesti tagasi. Täna, 2 kuud hiljem, on mul muidugi raskem kirja panna tolleaegseid muljeid ja tundeid aga pole olnud seda aega ega kirjutamise tuhinat ja seda üsna mitmel põhjusel. Esiteks kaotasin ma oma blogi ära…in a way. Lühidalt pidin loobuma oma SEOM (See ei ole muinasjutt) domeenist ning alustama täiesti uue lehega ja kogu see protsess võttis omajagu aega. Teiseks kaotasin ma ära iseenda aga sellest pajatan pikemalt juba mõni teine kord.

Olin parasjagu ostmas lennupileteid Eesti 27-ndaks Märtsiks, kui Härra helistas ja küsis, kas ma olen huvitatud tööpakkumisest. Mõtlesin, et okei, ma võin viisakusest ära kuulata aga meie otsus on tehtud. Härra lahkumisavaldus on lauale pandud, ta on endale juba Eestist tööpakkumise saanud (väga hea tööpakkumise pealekauba) ja mina..ma olen viimased 3 aastat töötu olnud, kuid ka mulle tundus, et ma saan Eestis kergemini tööle ja me saame liikuda edasi millegi suunas, sest aasta siin olnud, pole me väga palju kaugemale jõudnud, pigem vastupidi, tundsime, et me jäämegi ühe koha peale seisma ja mul saab olema tulevikus väga raske tööd saada ka Eestis.

Sain kokku siis Mansion Gibraltar Limited (Online Kasiino ettevõte) Inimeste ja Kultuuri osakonna Seenior Administraatoriga, kes rääkis mulle, et nende praegune admin on töökohta vahetamas ning vakants on olemas. Ta seletas mulle üksikasjalikult, mida antud positsioon endast kujutab ehk millised on töö ülesanded ja koormus. Minu silmad lõid kohe põlema ja kui ma enne kohtumist olin seisukohal, et miski ei suuda mu otsust muuta siis peale meie kohtumist tundsin ma end teisiti. Mõtlesin kohe, et see on minu võimalus minna erialaselt tööle ja seda Gibraltaril multikultuurses ettevõtes, UK seadustele alludes.

Muidugi ei tähendanud see vestlus, et ma sain selle töökoha. Enne seda veetsime Härraga terve öö üleval, mõeldes läbi üksipulgi plussid ja miinused, kui me siia jääme ja kui Eesti peaksime naasema. Kui olime hommikuks otsustanud oma saatuse üle (jäämise kasuks otsustasime),oli vaja läbida tavapärane värbamisprotsess, mis sisaldas endas koduse ülesande sooritamist, vestlust personalijuhtidega ja seejärel pingsalt ootamist. Tegelikult ma kaua ootama ei pidanudki, peale tundi ja veidi peale vestlust kahe personalidirektoriga, kes jagavad ühte positsiooni, sain ma kõne umbes tund hiljem ja uudisega, et ma alustan 25-ndal Märtsil Inimeste ja Kultuuri Administraatorina Mansion Gib. Ltd ettevõttes. Hurraa!

Esimene päev Mansionis
Uhke personalitöötaja

Tänaseks olen oma uuel ametikohal olnud juba pea 2 kuud ja iga päevaga olen ühe enam iseseisvam ja tunnen end hästi selles rollis. Mul on kolleegidega väga vedanud, nad on väga kokkuhoidvad, sõbralikud ja abivalmid. Algus oli muidugi ebareaalselt raske, nimelt jäi Annabel peale teist tööpäeva täiesti haigeks (39 palavik, oksendamine, köha, nohu) ja see tähendas, et üks meist peaks lapsega koju jääma aga mina see olla ei saanud, kuna mul esimene nädal tööl ja katseaeg. Järgi jäi üks võimalus, Kristjan jääb koju aga siin tuli mängu järgmine mure- Nüüd me töötame samas ettevõttes ja nii minu kui Kristjani juhid olid mures , kuidas lapse haigestumine mõjutab meie kohalkäimist ja töö kvaliteeti tulevikus. Teise nädala lõpus tundsin ma silmnähtavat pinget õhus kolleegide seas ning otsustasin personalijuhtidega maha istuda ja suud puhtaks rääkida.

Asi kulmineerus sellega, et tol korral meil vedas, selles mõttes, et ka Kristjan jäi palavikku ja oli haige, kuid edaspidi peame lapsehoidja leidma, sest lapse haiguse puhul temaga kodus istuda, on..ma ei taha öelda, et taunitav, kuid samas ega ma muud leebemat sõna ka ei oska hetkel välja imeda pastakast. Kristjani otsene ülemus tahab muidugi, et tema tööl oleks, mitte ei istuks haige lapsega kodus ja minu ülemused samuti ei poolda minu kodus olemist. Lisaks toonitati mulle, et minu roll ettevõttes on väga oluline, sest minu nägu on esimene, keda töötajad hommikul kontorisse tulles näevad, keda kliendid ja koostööpartnerid näevad ja mul on väga vahetu kontakt kõikide töötajatega ning kõik sissetulevad kõned võtan ka mina vastu.

Sel korral sai tulekahju kustutatud, hakkasime otsima lapsehoidjad endale kuid teadagi on raske leida kedagi, kes saaks välja tulla siis, kui meil vaja on. Enamus hoidjad otsivad täiskohaga hoidja tööd, kuid seda me ei soovi. Meie õnneks oleme saanud paar kontakti, Eestlased isegi, kes soovivad meile SOS hoidjaks ka tulla, seda juhul, kui nad oma tavapärasel tööl ei ole. Lapse tervise koha pealt aga nii palju, et raua tase on tal ääretult madal, mis arsti sõnul tõmbab haiguseid ligi kui kärbsepaber kärbseid. Lisaks on immuunsus nõrk, vanus selline, et ongi pidevalt haige, kliimast tingitud õhuniiskusega on 24/7 lapsel köha, mis on kõige hullem just öösel. Hetkel ootame veel mõne proovi tulemusi, et välistada näiteks parasiidid jms.

Esimesed 2 nädalat olid ilmselt kõige pingelisemad, sest ma sain reaalselt 4-5 h lünklikku und, millele järgnes pikk tööpäev ja tuntav pingeline õhkkond tööl, millele lisandus füüsiline kurnatus igapäevase c.a 10 km tööle ja koju kõndimise näol, rääkimata vaimsest kurnatusest. Oeh! Emotsioonid olid kindlasti laes! Paar nädalat tagasi majandasin ma hoopistükkis üksi, sest Härra lendas Bulgaariasse komandeeringusse. Sellele ajale langes ka minu hambaarsti juures käik, mis lõppes ühe närimishamba väljatõmbamisega ning jätkus antibiootikumide kuuriga. Härra oli ära 4 päeva, millest kolm olin mina vedela toidu peal ja üritasin toime tulla kõigega. See oli ka päris kurnav, sai silmad peast nutetud, vihastatud, alla antud, naerdud, kaisutatud ja õnneks lõppes see kõik hästi ja ilusa päiksepaistelise reedega, mil pidasime tööl Lihavõtteid, mis oli peaaegu algusest lõpuni minu korraldada (esimene suurem event, mida korraldasin)

Mansioni munad

Paar päeva tagasi õnnestus mul sõita esimesele niiöelda komandeeringule, mis tegelikult ei olnud suurem asi komandeering, sest me läksime (mina ja otsene ülemus) Londonisse, kus toimus igaaastane “WIG and Diverity Awards” ehk eestikeeli “Naised Kasiinoettevõttetes ja Mitmekesisus Töökeskkonnas Auhindade Gala”. Läksime sinna, kuna olime nomineeritud kategoorias “Töötajate heaolu ettevõttes”. Meie jaoks oli au sinna üldse kohale minna ja saada osa sellest üritusest. Me polnud kumbki varem Westminster City, Londonis käinud seega meie jaoks oli see põnev reis. Kokku veetsime Londonis napilt 2 päeva, millest esimesel päeval käisime vaatamas Westminster Abbey-t, The London Eye-d, Trafalgar Square ning naasesime hotelli, et sättida end valmis glamuurseks õhtuks Savoys .

Kui oli aeg teatavaks teha meie kategooria võitja, oli meil 0 tunnet ega mõelnud kordagi, et just meie ettevõtte nimi mikris valjult ja kõlavalt välja öeldakse aga nii just juhtuski- meie panime oma kategooria kinni. See emotsioon oli ülevoolav! Me saime minna Londonisse JA me võitsime karika! Juhhei! Teisel päeval sõitsime maa-aluse metrooga The Tower of London-sse ning vaatasime üle Queen Elisabethi kulla ja karra ning suundusime lennujaama, et sõita tagasi Gibraltarile.

Vot selline seiklus teile üle pika aja…veidi õõnsaks võtab sees, kui mõelda, et alles 2 kuud tagasi pakisime kotid, et naaseda Eesti ja üleeile käisin oma ettevõtet esindamas Londonis ning astusin lavale, et vastu võtta auhind! Elul on küll imelikud keerkäigud, eksole?

Kuidas teid elu üllatanud on?

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga