blogimine

Isadepäev

Nüüd küll juba suts hilja aga see ongi minu moodi. Nii kaua kuni pole leiutatud süsteemi, mis mu mõtted ja pildid automaatselt üles laevad kuskile (WordPressi siis antud juhul) siis ma ei suuda blogida päris siis, kui mina tahan vaid pean seda tegema siis, kui on aega ja kui ma saan lubada seda endale. Kõlab imelikult aga, kui “To do” listis on 100 asja, millest üks on blogimine siis paraku võidavad sellised tegevused nagu a la riiete pesu ja kuivama panek, üldised koristustööd, ettevalmistused millekski, elu planeerimine, magamine ja muu selline. Tegelikult on praegu ka siin kell juba 00.15 ehk Eesti aja järgi 01.14.

Tegelikult ega me selliseid pühasid siin peres eriti ei fänna. Tähendab mina olen selline juustune, kes muidugi tahaks isegi kõige mõttetumatel “pühadel” midagi teha nagu ma Hingedepäeval põletan küünlaid, Jüripäeval sai kunagi vähemalt alati joostud, ma täpselt ei mäletagi enam miks aga äge oli võtta millestki osa jne. Härra on pigem selline, kelle poolest need kõik võiks üldse olemata olla. Emadepäev, isadepäev, meeste- ja naistepäevad- mulle meeldib, kui toimub midagi erilist nendel päevadel, kas ise üllatusi valmistada või siis ise neid saada. Just sel põhjusel, et elud on tänapäeval nii kiired ja need sellised pühad, võtame kasvõi Halloweeni, on sellised, kus saab organiseerida ja välja mõelda midagi põnevat, teistmoodi ja teha midagi argipäevale vastanduvat. Jah, ma tean, et lilli saab ka suvalisel kolmapäeval tuua ja vanaema saab ka kallistada muul ajal, mitte ainult selleks ettenähtud “vanavanemate” päeval kuid tihtipeeale tegelikult ei tunnustata oma sõpru, pereliikmeid, kaasasid, vanemaid nii tihti, kui sooviks või tahaks. Selleks ongi spets “pühad”, milleks saab aegsalt end ette valmistada, nagu jõuludeks näiteks aga kes meist seda siis teeb, eks? No ühesõnaga, tegelikult midagi ei juhtu, kui mina, meie (peres) ei pea selliseid pühi, mis ei ole parasjagu Jaanid võu Jõulud aga mina salaja hinges olen selline, nagu ma ennist ütlesin “juustune” ehk lame, kes tahab anda ja ka saada tähelepanu, kui selleks on lausa välja kuulutatud mingisugune püha(päev).

Klubi teater- Anet ja Aune
Halloween “Teater”

Kui ma ei oleks Eestis vahepeal olnud siis suure tõenäosusega poleks Härra ühtegi kingitust isadepäeva puhul saanud, v.a pannkookide ja selle, et ma sel päeval kohtlen teda kuidagi eriliselt ja teen kõik ette ja taha ära, et teine saaks istuda ja tunda end erilise ja tublina. Mitte, et ta seda muudel päevadel poleks aga lihtsalt nii on, emadepäeval tehakse asju emale, isadepäeva puhul tehakse isale jne. Nii üritasin ka mina alustades pühapäeva hommikut pannkookidega. Päris ise ma neid muidugi valmis ei teinud, nimelt oli mul kodus üks pakk Nonna pannkoogijahu, mille ma kenasti ära realiseerisin ja need pannkoogid tulid vapustavalt head. Peale hommikusööki järgnes köögi koristus ja nõudepesu (meil läks paar päeva tagasi nõudepesumasin katki seega nüüd tuleb taas oma väärtuslikku aega rohkem kulutada ning vaadata oma ilusat maniküüri ja nuttes pesta neid nõusid). Nõude pesemisega seoses, avastasin Hispaaniasse tagasi tulles toidukoiliblika probleemi ning selleks, et vältida koiliblikate munade sissesöömist või veel hullemat stsenaariumit- koiliblika munadest koorunud vagla taoliste usside söömist, pesin ma KÕIK nõud, mis meil vähegi korteris on, uuesti puhtaks ja muidugi käsitsi. Mul on küüneplaat tänaseks sama pehme, kui poroloon.

img_3987

Lõunal proovisime last magama panna oma tuppa, oma voodisse, kuna eelnevad päevad on ta lõunaund maganud autos ja ööund meie kaisus (loe: keegi ei maganud tegelikult) siis proovisime täna teda oma voodisse, et saaks magada jälle. Millised omakasupüüdlikud lapsevanemad, eks?! Läks umbes pool tundi aga see oli väärt seda, laps jäi oma voodisse ning magas tervelt 2 tundi. Selle aja jooksul viisin ma ennast kurssi “OMA” asjadega ehk siis Instagrami feed, uudised, erialane info, tööasjad, lugesin paar blogi, mõtlesin, mis ma homme pean tegema ja härra magas Annabeliga lõunaund (loe: iluund). Peale lõunaund oli juba aeg jälle süüa teha ja koristada ning pesu pesta, mänguaeg lapsega ja oligi käes õhtu. Õhtul sõime riisi, kana(või kalkuni) vardaid, tomatisalatit ja hiljem valmistasin ma laisa inimese koogi- soolatud karamelli brownie. 

img_4004

Kristjan sai isadepäevaks Jesper Parve raamatu “MEES 2 (Minu kari). Miks? No, ma lugesin raamatu ülevaadet ning see on järgmine:

Kui juba piisavalt raske on olla mees, siis veel raskem on praegusel ajal olla isa. Lisaks sellele, et mees peaks olema perele tugipostiks ja hoolitsema kogu pere julgeoleku eest, siis moodsalt isalt nõutakse ka seda, et ta naist kodutöödes ja lastega võimalikult palju aitaks. Lisaks peaks ta olema ka tuntud ütluse kohaselt köögis kokk, seltskonnas härrasmees ja voodis teadagi kes. Lisaks veel muidugi ka korralikult raha koju tooma. Aga kui ühel hetkel sa mehena avastad ennast keset möllu ja sõda, lapsed röögivad, koer oksendab, kaaslane on samuti kogu oma energia päeva jooksul ära andnud ja sa pead välja mõtlema, et kuidas teha tööalaselt oma järgmist ja kõige targemat sammu, siis jookseb juhe kokku küll. Aga mis teha edasi? Kuskil on jäänud mingi õpetus puudu. Kelle poole vaadata?

Tundus olevat midagi, mis võiks pakkuda meie pere isale mõtteainet. Ehk  samastub ta raamatu autoriga, ammutab ideid, leiab toetust sellest raamatust või on seal huumorit. Võibolla ta ei loegi seda üldse- ei tea ju! Siis loen mina, sest ma teen tavaliselt teistele selliseid kinke, mida ma ka ise saada tahaksin seega…Jesperi raamat kindlasti riiulisse istuma ei jää.

img_4016

Enda isale otsustasin ma kinkida fotosessiooni oma 3 tütrega selleks ajaks, kui me kõik jälle Eestis oleme. Nimelt on isal tervelt 3 ilusat ja tubli tütart, kuid kahjuks pole õnnestunud kõiki korraga pildile saada juba aastaid seega ma arvan, et see saab väga armas ja äge olema. Minu isa ja ka Härra on sellist masti mehed, kes pigem ei astuks vabatahtlikult kaamera ette seega….jäädvustame siis ilusad inimesed ja ühe tubli isa sunniviisiliselt (vabatahtlikult) hihihihi 🙂

 

Millised on teie Isadepäeva traditsioonid?

 

img_3253
Kui pereisa ei ole nõus kaamera ette astuma siis pilt aastast 2016 jõul

2 kommentaari

  • helikunnapas

    No mina olen ka pigem selline, kes kõik pühad ära tähistaks. 😎 Mu enda jaoks on lapsepõlvest just meeles igasugused traditsioonid. See loob kuidagi turvalise lapsepõlve ja seepärast tahan oma lastele sama võimaldada.
    Isadepäeval isa äratamine, kingitused, kook, mingi ühine ajaveetmine.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga